Kiituskiri Mudule

Ühel koosolekul andsime Mudusööjale võimaluse välja pakkuda veel üks päevakorrapunkt. Ta mõtles pisut ja küsis siis: “Kes puhub Mudu mulli?”

“Mis mõttes!?” küsisime meie.

Ta jätkas: “Keegi peab ju seda puhuma! Või siis peaks vähemalt mõni Kuld-, Hõbe- või Pronksmuna seinal olema. Või uhked diplomid ja tunnistused. Teie seinal on aga vaid tehtud tööd ja tulevaste tehtud tööde pooltoored väljatrükid – mul hakkab igav niiviisi! Vaatan vaid akna peal, kuidas Tallinn vaikselt kord udusse, kord lumesajju ära kaob. Keegi võiks vähemalt teilegi öelda, kui tublid ja targad te olete. Ma ju ütlen küll ja selle peale muutute te nii rõõmsaks, see meeldib mulle. Kui te vaid kogu aeg niisama rõõmsad oleks! Mis te arvate, kui ma kirjutaks teile kiituskirja, et te kogu aeg teaksite, kui toredad te olete? Või veel parem, kui teised ka saaks kirjutada, kui ägedad te olete?”

Janno oli peaaegu kohe nõus: “Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi kiituskirju saanud. Autahvlil pole olnud ja lipuvalvesse lubati kah alles kooli lõpuaktusel – ilmselt kui keskpärastest parim. Diplomeid higistamise eest sain, aga kiituskirju mitte. Väljateenimise asi. Ja ega kiituskiri tol ajal omasuguste hulgas ka mingi kõva mehe näitaja ka muidugi polnud. Ma nüüd mõne võtaks küll, tagantjärele.”

Umbes nii ta sündis – Kiidukiri Mudule. Et Sul oleks lihtsam meile tagasisidet anda ning meie saaksime teada, kui Sa meiega rahul oled.

Aitäh!